President Alar Karis kutsus kolmandat korda jaanuaris-veebruaris kooliõpilasi vanuses 7-19 aastat kirja- ja mõttetalgutele. Teema „Kas ma Eestit unes nägin?“ tõukus luuletaja Juhan Liivi luuletusest, kelle 160. sünniaastapäeva tänavu tähistame.
Presidendile võis kirjutada vabas vormis kuni kahe A4 lehekülje või kuni 5000 tähemärgi pikkuse teksti nii käsitsi kui elektrooniliselt. Vabariigi Presidendi Kantselei leidis säravamate kirjutiste autorite mõtete ja kirjatööde avaldamiseks võimaluse, avaldada valiku mõtetest suvisel parginäitusel Kadriorus ning kutsus osa kirjutajatest tänuks Roosiaeda. Merivälja Kool osales mõttetalgutel peaage 30. tööga 8.-9.klassidest. Roosiaia 300 kutsutu seas olid ka kaks Merivälja Kooli õpilast Jonas Gecevičius 9MEL klassist ja Nicole Vimberg 8CAL klassist ja õpilaste juhendajad Tuuli Paalandi ja Maarja Doyle. Meeleolukas ja väga väärikas roosiaia pidu päädis meie jaoks presidendiga isiklikult vestlemises. Koos avati ka õpilaste kirjatööde näitus A. Weizenbergi tänaval, mida on kõigil suve jooksul võimalus külastada. „Milline kogemus!“ õhkasid õpilased peale üritust koos koju jalutades. Merivälja Kool on uhke!
Jonas
Kas ma Eestit unes nägin
või oli see lihtsalt üks ilus mägi?
Eestil nii suur rahva vägi,
teistel riikidel hakkab häbi.
Eesti omandas parima rahva,
sellepärast ongi igaüks nii vahva.
Et olla vahva ei pea tahtma,
pead kord talvel end vette kastma.
Riiki pidada ei ole kerge,
selleks peab Sul olema kirge.
Mõtlemine peab olema sirge,
selle jaoks pead olema virge.
Nicole
Räägin teile loo unenäo Eestist. Minu unenäo Eesti on ilus ja talvine.
Elas üks poiss, Johannes, ja ta nägi välja samasugune nagu Eesti. Tal olid sinised silmad, lumivalged juuksed ja seljas oli tal must siniste pääsukestega pidžaama. Ta oli 15aastane ja ta õppis Gustav Adolfi koolis. Poiss oli küll ilus, aga loomult kinnine – ta ei rääkinud kellegagi, ta oli külm nagu jää. Tema silmad oleksid otsekui näidanud, et ta pilk suudab muuta sind jääks ja keegi ei tahtnud seepärast ta silmadega kokku puutuda. Päriselt oli poiss väga südamlik ja tore – ta lihtsalt ei osanud seda välja näidata.
Johannesega juhtus üks lugu. Oli tavaline koolipäev, kõik pidid olema rahulikud ja õppima. Võib-olla küsite nüüd, et miks ta oli pidžaamas? See kõik oli sellepärast, et ta proovis teha end huvitavamaks, aga see selleks. Koolipäeva lugu…
Tunnid olid juba lõppenud, Johannes hakkas koolist väljuma ja siis ta nägi, et vanemad poisid hoiavad väikest tüdrukut kooli seina vastu, nad tahtsid talle haiget teha. Johannes sai aru, et see ongi tema võimalus, tema hetk – ta saab last aidata ja nii saab ta võib-olla endale vähemalt ühe sõbra. Ta kõndis poiste juurde ja karjus: „Pange kohe laps maha ja minge siit kohe minema, muidu saab teist mu sihtmärk!“ Poisid mõistsid, et nad ei saa Johannese jäise pilgu vastu ja põgenesid ära. Tüdruk tänas Johannest ja pakkus talle, et nad võiksid saada sõpradeks. Johannes nõustus ja hüüdis õnnelikult: „YESS, mul on lõpuks ometi sõber!“ Nad läksid koos koju ja nüüd ei olnud Johannes enam üksik. See lugu räägib Eestist nagu mina seda näen. Eesti on nagu Johannes. Pealtnäha karmi pinna all on hea süda!
Viimati muudetud 05.06.2024.
